kurb...

Eriti kurb on siis kui loed netist mingist järjekordsest õnnetusest ja avastad, et see juhtus nii sinu kodu lähedal ja tuttava inimesega. No tegelikult ma seda poissi päris ise ei tundnudki, aga mäletan tema õde ja muidugi tema ema. Kui ma veel Alal koolis käisin, siis nägime Külliki`d päris tihti. Kõik, mida ma emalt kuulnud olen ja netist kommentaaridest lugenud, siis ta oli ju hea poiss, õppis hästi ... miks ta siis pool kümme hommikul Nuia poole teel oli? Ja kas tõesti oli see enesetapp? Nii vähemalt arvatakse... Hea, et see paar km edasi ei juhtunud, päris meie teeotsa lähedal. Arvatavasti sõitis ta ema ise ka väljakutse peale välja ja avastades, et tegemist on tema pojaga... ma ei kujuta ettegi, mis tunne see võib olla.