Lumetorm :)

Selline tahab siis meie praegune koer olla :)

Ma ei uskunudki, et see lumetorm võib nii võimas tulla. Minu maalt Tartusse jõudmine kujunes parajaks seikluseks. Tiit tõi mu autoga Alale bussi peale, auto muidugi rohkem uisutas kui sõitis. Aga seda bussi sain ma oodata pea 2 tundi, sest bussil olid Karksi-Nuias pidurid üles ütelnud ja Pärnust saadeti uus buss. Siis tuli üks Pärnu-Tartu buss ja põrutas peatusest täie hooga mööda ja mina juba kauplesin Tiitu et too mind Tartusse viiks. Siis tuli välja, et see buss oli hoopis ekspress ja õige buss polnud veel kohale jõudnudki. Tiit jõudis mu juba vahepeal Tõrva viia ja sealt sain siis lõpuks (kell 3 kella 1 asemel) bussi peale. Sealne radikas oli nii soe, et kuivatas mu sokid ja saapad ilusti ära. Aga ega asi sellega veel lõppenud polnud, sest tuisk läks järjest suuremaks ja libedust oli ka omajagu. Peale Elvat ja enne Meeri risti otsustas meie buss teelt välja lumehange sõita, kust ta muidugi ka välja tulla ei tahtnud. Seal me siis passisime, kuni selgus et abi saabub alles tunni-pooleteise pärast, sest enamus busse oli kraavis ja puksiiridel ülepeakaela tööd. Juhuslikult pidas meie kõrval kinni Valga-Tartu buss, kes 8 inimest veel peale võttis, otsustavaks sai see, kel kiired jalad. Mina õnneks olin see kaheksas. Aga seegi buss jäi vahepeal kinni, mootor suri paar korda välja, aga lõpuks ukerdasime suure vaevaga Tartusse. Siis pidin ma Tartus veel tükk aega poolemeetristes lumehangedes sumpama kuni kohale jõudsin. See oli siis kuskil 17.45. Maalt tulin ära 12.45. Kokku võttis siis 5 tundi, et Tartusse jõuda ja mul läks veel hästi...

kurb...

Eriti kurb on siis kui loed netist mingist järjekordsest õnnetusest ja avastad, et see juhtus nii sinu kodu lähedal ja tuttava inimesega. No tegelikult ma seda poissi päris ise ei tundnudki, aga mäletan tema õde ja muidugi tema ema. Kui ma veel Alal koolis käisin, siis nägime Külliki`d päris tihti. Kõik, mida ma emalt kuulnud olen ja netist kommentaaridest lugenud, siis ta oli ju hea poiss, õppis hästi ... miks ta siis pool kümme hommikul Nuia poole teel oli? Ja kas tõesti oli see enesetapp? Nii vähemalt arvatakse... Hea, et see paar km edasi ei juhtunud, päris meie teeotsa lähedal. Arvatavasti sõitis ta ema ise ka väljakutse peale välja ja avastades, et tegemist on tema pojaga... ma ei kujuta ettegi, mis tunne see võib olla.